Septembrist tegutseb Tallinnas lastevanemate algatusel rajatud päevahoid täisealistele autistidele. Seal käivad noored, kes on pärast koolieast väljakasvamist erihoolekannet pakkuvatest asutustest kui teenusele sobimatud kliendid välja visatud. “Puutepunkt” uuris, kuidas saavad Autistika töötajad hakkama nii keeruliste erivajadustega hoolealustega.
Autistika päevakeskus avas uksed möödunud aasta esimesel septembril. Esialgu küll pilootprojektina selle aasta lõpuni. Keskuse avamisele eelnes hulk ametkondade vahelisi ümarlaudu ja nõupidamisi.
SA Autistika asutaja ja tegevjuht Sirje Nordenile pakuti ka sellist varianti, et uut teenust asub katsetama AS Hoolekandeteenused. Norden tundis, et järjekordse läbikukkumise üleelamiseks pole tal enam jaksu ja ütles “ei”.
Nordenil tekkis julgus ise autistidele päevakeskus luua tänu inimestele, kes lubasid toeks olla. “Minule ütlesid ühel hetkel MTÜ Hoolekande Ekspertiisi- ja Nõustamiskeskuse (HENK) eksperdid, et “Sirje, kui sa midagi ette võtad ja teed, me oleme su seljataga”, sest nemad on ju ka aastaid probleemset käitumist juhendanud ja neid on appi kutsutud viimastel ahastushetkedel ja nad näevad, et nad lahendavad ka selle juhtumi ära või annavad väga praktilisi soovitusi. Aga kõik läheb jälle omasoodu, aga ma tean, et see know-how on olemas ja ka mujal maailmas saadakse hakkama,” rääkis Norden.
Tallinn tuli Nordeni ideega kaasa ning päevakeskuse ruumid on linna poolt eraldatud. “Seal oli ka alguses võib-olla kõhklusi ja kahtlusi, et kas üks ema peab ikkagi sellise suure asjaga tegelema hakkama,” ütles Norden.
Nordeni sõnul toetasid tema projekti lisaks eelpool mainitud abistajatele ka Margit Laurson Sotsiaalkindlustusametist ja Bärbel Vapper Sotsiaalministeeriumist. “Ma ei ole üksi. See ei ole võimalik, isegi kui väga suur tahtmine on. Et üksi ei tee tegelikult midagi. Peab olema meeskond, toetajad ja panustajad.”
Päevakeskuse töö algas juba mitu kuud enne seda, kui keskus noortele uksed avas. “Kõigepealt lapsevanemad kirjutasid mulle oma lapse kohta kõige tavalisemad asjad, mis meeldib, mis ei meeldi – nii toidu kohta kui igapäevaelu oskuste kohta ja mis on need märgid, kui midagi peaks minema viltu,” selgitas Norden.
Lisaks vanematelt saadud infole kaasas Norden Hollandi eksperdid ja MTÜ HENK-i eksperdid Monika Salumaa ning Ain Klaasseni. “Siis me panime pead kokku ja hakkasime tegema arenguprofiile. Osad lapsevanemad ka siin meie töö käigus imestasid, et tema laps on juba 18-20, et mitte keegi pole talle niimoodi tema lapsest rääkinud või analüüsinud, et mis vanuses ta on, mis siis, et füüsiliselt nad on täiskasvanud inimesed, aga tema emotsionaalne tase, tema kognitiivsed oskused, et see on see, mille järgi ma saan hakata selle noorega suhtlema ja temalt midagi ootama.”
Hollandlastelt said päevakeskuse loojad konkreetsed juhtnöörid, mis need tegevused on, mida noortele pakkuma hakatakse, ja kuidas nad selle tegevuse sammhaaval nooreni viivad, sest lisaks autismile võivad noored olla kõnevõimetud, vaimupuudega, 10-protsendilise nägemisega või poolhalvatud. Tegevused peavad olema noorele võimetekohased, et ei tekiks ebaõnnestumise tunnet, aga samas peavad need tegevused ka pingutama panema.
Päevakeskus alustab noorte jaoks kell üheksa ja on avatud kella neljani. “Seitse tundi on nad meie hoole ja armastuse all ja vanemad saavad ikkagi täispäeva tööl olla, et see on väga suur asi,” oli Norden rahul.
Vaata videot etv.err.ee
Meie muusikatuba